Teoses on autoriõiguste teemat käsitletud päris hästi, kirjeldatud olukorda, põhjuseid, tagajärgi ja pakutud ka lahendusi. Üldjoontes tuleb kirjutatuga nõustuda ning tõdeda, et mida aeg edasi, seda rohkem autoriõiguste maailm muutub.
Autoriõiguste teemaga on lihtsustatult seotud kolm huvigruppi: autorid, vahendajad, tarbijad. Interneti ja digitaalmaailma levik on tekitanud olukorra, kus autorite loomingu levik on väga hõlbus ja kiire, ei ole vaja trükkida raamatuid, ega pressida DVD-plaate. Muutunud maailmas on kõigil kolmel osapoolel oma põhjendatud huvid mängus:
- autor – soovib tehtu eest tunnustust ja tasu
- vahendajad – soovivad oma töö ja investeerinute (näiteks plaadifirmad, filmistuudiod) tagajärjel kasumit teenida
- tarbijad – soovivad mugavaimal viisil tarbida
Tehnika areng on kaarte terbijate kätte mänginud ja teinud vahendajate elu keerulisemaks. Kui varem müüdi ligipääsu – kinosaali pilet, CD või DVD – siis nüüd on ligipääs kõigil ja kõigegele. Mis jääb vahendate rolliks ja kuidas nemad raha teenivad? Autorite elu on läinud ka kergemaks, oma loodu levitamine ja kõlapinna saavutamine on kergem. Soundcloud ja YouTube on avatud kõigile.
Vaatame nüüd 6 põhilist ettepanekut, mida teoses käsitletakse:
- moraalne autoriõigus säilib muutumatuna – töö kuulub selle autorile ja keegi teine ei saa tohi väita vastupidist. Selle punkti vastu ei taha vaielda isegi vahendajad.
- mittekommertsiaalne jagamine olgu tasuta – siin lähevas asjad huvitavamaks ja keerulisemaks. Idee on ju üllas ning kes selle vastu ikka oleks, peale vahendajate ja mõnede autorite. Küll aga hammustab see punkt sisse väga valusalt erinevatele raha teenimise viisidele. Kui tohib mittekommertsiaalsel eesmärgil muusikat, filme, raamatuid, õppematerjale ja kõike muud jagada – kuidas autorid ja vahendajad selle eest üldse raha saavad? Tekkida saavad teenused, mis vormilt ja juriidikalt on mittekommertsiaalsed, kuid mille külge on poogitud teenuseid, mille pealt teenitakse.
- Autoriõiguste vananemine 20 aasta jooksul – kõlab väga mõistliku ettepanekuna. Patentide aegumine peaks olema umbkaudu samas suurusjärgus. Autoriõiguste “eluaegne” kaitse, mis hetkel kehtib, on tõepoolest aja jalgu jäänud
- Autoriõiguste registreerimine, kui soovitakse neid kaitsta – ettepanek on kasulik nii autoritele kui tarbijatele. Hetkel on äärmiselt keeruline leida kontakti autoriga, kui soovid tema loomingu kasutamiseks nõusolekut küsida. Protsess on pikk, vaevaline, ka vahendajad (plaadifirmad jt) ei tea täpselt, kellele mingi konkreetse asja autoriõigused kuuluvad
- Juppide tasuta kasutamine – tõenäoliselt mõeldakse näiteks muusika “sämplimist” või saadete/filmide/videote juppide kasutamist oma toodangus. Mõte on tore, mittekommertsiaalsetel alustel ka teostatav, aga näiteks muusika puhul peaks ka sämpli autor uue loominguga seotuks jääma, kui tema sämpli roll selles oluline on.
- DRM keelustamine – Kõiksugu DRM lahendused on tehislikud ja probleemi ümber nurga lahendamiseks. Näiteks DVD kopeerimiskaitse häkiti lahti päris kiiresti, digivideosignaali kopeerimiskaitsest HDCP on võimalik mööda hiilida jne. Kuna paremaid lahendusi pole, üritavad vahendajad selliste piirangutega kopeerimist tõkestada, kuid reaalsuses need ei toimi! Olen nõus, et vähemalt praegusel kujul on need “kaitsed” ebatoimivad.
Üldjoontes on ettepanekud põhjendatavad ja maailm selles suunas liigubki. Küll võib täheldada, et mõned ettepanekud on populistliku alatooniga ning lõpptarbija jaoks liigagi ilusad, autori jaoks veidi liiga koledad. Kogu kirjutisele jätab kehva maigu tema poliitiline taust, alatoon, Piraadipartei. Väljapakutavasse tuleb suhtuda reservatsiooniga, kuna tegu on ka poliitisel tasemel profiidi ja toetajate leidmisega! Tõde on kuskil vahel, nagu alati.