Lauri ITSEPA blogi
Just another ITSEPA blog
Monthly Archives: March 2015
-
-
#07 IT prof 2015
Posted at 4:13 pm , on March 26, 2015
IKT on valdkonnana järjest enam enda alla hõlmav ja seetõttu laieneb ka IT profi mõiste. IT mängib suurt rolli väga paljudes elualades ja seetõttu pole enam ammu võimalik käsitleda IT proffi kui inimest, kes teab tehnilsel tasandil kõigest kõike. Küll aga on võimalik üldistuse tasandil kirjeldada tema omadusi ja oskusi, mis võiksid ühel IT profil olemas olla. Konkreetne tegevusvaldkond seab neile omad kaalud.
IT prof
- … õpib pidevalt ja viib end uuendustega kurssi. Tihtipeale polegi vaja uue trendi või tehnoloogiaga sügavuti tutvust teha, piisab mõnepäevasest tutvusest. See võimaldab vajaduse tekkides kiiresti teemaga põhjalikumalt tegeleda või palgata selleks inimene/ettevõte. Kindlasti ei tohiks kinni jääda vanasse ja tuttavasse IT-lahendusse. Hõisked stiilis “Windows XP on parim Windows” tänapäeval minu poolehoidu ei võidaks.
- … valdab vabalt inglise keelt. Sellest ei saa üle ega ümber. IT maailmas on inglise keel peamine.
- … on mitmekülgne. Ei tao vastu rinda ja teata, et “Linux on ainus õige” või “mäkid ahju”. Igal tootel, teenusel või lahendusel on oma plussid ja miinused. Pole mõistlik propageerida Oracle’i süsteeme kohas, kus tasuta ja minutitega käima tõmmatav MySQL teeb töö muretult ära.
- … oskab realistlikult töö mahtu hinnata, ei luba alusetult kokku pudrujõgesid ja piimejärvi. Sel teemal on olemas ka teine kraav – soovide ja probleemide keerukust üle hinnata. Klient soovib lahendust, tihtipeale on valmis ka selle eest maksma. Sellisel juhul tuleb talle parim võimalik lahendus pakkuda, mitte unustada end rääkima, kui totter soov või kui meeletult keeruline seda teostada on.
- … suudab suhelda nii itimeeste kui muidu naiste ja meestega. Suhtlemine on IT profi jaoks väga oluline, sest see eristab seda häkkerist, kräkkerist, bitinikerdajast, progejast.
- … omab laiemat silmaringi, on kursis ühiskonnas toimuvaga – oskab seetõttu leida ühise keele kliendi, mitte-IT-inimesega.
- … omab piisavat ajaresurssi õppimiseks ja katsetamiseks.
- … suudab töötada nii iseseisvalt kui meeskonnas, aga ka juhtida meeskonda.
- … on muidu lahe säga ja meeldib kõigile väga.
Aga kes sobib IT profiks? Eks seda võib ennustada ja proovida ise, aga tõde teab ja näitab ikkagi ainult elu. Määramatust lisab see, et IT profi definitsioon on iga inimese jaoks erinev.
-
#06 Tarkvaralahenduste ergonoomikast
Posted at 7:59 am , on March 20, 2015
Moodle – moodle.hitsa.ee. Õpikeskkond veebis. Kellel poleks Moodle’i kasutamiseks probleeme olnud. Moodle on hea näide kehvast kasutajakogemusest, mitteintuitiivsest kujundusest. Tundub, nagu oleks toote arendamine päeva pealt seisma jäänud ja kasutajakogemuse kaardistamise ning parendamiseni polegi kunagi jõutud. Moodle’iga esimesel kokkupuutel vaatab vastu ebavajalike seadete ja valikute virr-varr. Puuduvad vihjed ja viidad, kust leiab kõige olulisema. Uut kasutajat ei kaasata samm-sammult, vaid kuvatakse talle kohe kõikvõimalikud valikud ja liiga palju infot. Keeruline on leida endale vajalikku kursust. Paljude tegevuste puhul ei ole üheselt aru saada, mida järgmiseks tegema peaks või mis juba tehtud on. Näiteks kodutöö üleslaadimisel teavitatakse kasutajat rõõmsalt õnnestunud üleslaadimisest, kuid tegelikult tuleb see üleslaadimine ka kinnitada. Kehvalt teostatud. Testide tegemisel ei ole aru saada, kas mõni liigutus on nüüd viimane võimalus midagi muuta ja kõik läheb lukku, või on veel variant küsimuse-vastuse juurde tagasi tulla. Java koodi postitamisel ja kinnitamisel on õppejõul võimalus tehtut kommenteerida. Kuskilt ei ilmne, kas õppejõud on postitusele kommentaari lisanud – kasutaja peab lolli järjekindlusega seda käsitsi kontrollimas käima. Ning üleüldse on koht, kuhu kommentaar tekib, mitme kliki kaugusel peidus ja selle olemasolu avastavad kasutajad juhuslikult, süteem sellest mingit teavet ei anna. Suur probleem on ka õppeainete erinevate kursuste vahelised seosed – ühte ainet õpib ju mitu kursust mitmelt erinevalt aastalt, päevased, õhtused, kaugõppurid. Alatasa kuvatakse kasutajaga mitte seotud tähtaegu ja tegevusi. Ei hakka disain-lahendusest rääkimagi, HITSA Moodle on selles osasMiks nii on läinud? Ilmselgelt on tegu väga suureks ja mahukaks kasvanud süsteemiga, mis sisaldab paljusid erinevaid funktsoone. Kasutajakogemus ja kujundus on jäänud aja jalgu ja pole kahjuks tänase päeva tehniliste võimaluste ja arengusuundadega kaasa läinud.Toggle – www.toggl.com
Tööaja arvestuse veebitarkvara, mis võimaldab mugavalt ja täpselt arvestada, kui palju aega mingi töö peale kulus – lihtsalt ja täpselt. Kasutajakogemus on väga meeldiv ja see on ka teenuse üks prioriteete, teha tööaja mõõtmine mugavaks, et see oleks täpne! Uueks kasutajaks registreerimine on tehtud ülilihtsaks ning samm-sammult kuvatakse põhiliste funktsioonide kohta lihtsaid ja kergelt mõistetavaid overlay abisilte. Kujundus on ilus, selge ja tänapäevane, mis teeb selle kasutamise lihtsaks ja intuitiivseks. Lehe disainimisel on kasutatud erinevaid tänapäevaseid veebi ehitamise võimalusi ja tehnoloogiaid. Valikute ja andmeväljade paigutus on loogiline, harjumuspärane, lihtsalt leitav ja avastatav. Korraga ei kuvata liiga palju võimalusi, vaid nendeni jõudmine on tehtud lihtsaks – kõik asub paari kliki kaugusel. Menüüsüsteemid avanevad ühel lehel, mitte ei tule kuskile jõudmiseks laadida 2-3-4 alamlehte. Abiinfo nupuke on kogu aeg käepärast ja sisaldab lihtsalt mõistetavat abi ja korduma kippuvaid küsimusi.
-
#04 “The Case for Copyright Reform” pakutavad lahendused
Posted at 8:29 am , on March 13, 2015
Teoses on autoriõiguste teemat käsitletud päris hästi, kirjeldatud olukorda, põhjuseid, tagajärgi ja pakutud ka lahendusi. Üldjoontes tuleb kirjutatuga nõustuda ning tõdeda, et mida aeg edasi, seda rohkem autoriõiguste maailm muutub.
Autoriõiguste teemaga on lihtsustatult seotud kolm huvigruppi: autorid, vahendajad, tarbijad. Interneti ja digitaalmaailma levik on tekitanud olukorra, kus autorite loomingu levik on väga hõlbus ja kiire, ei ole vaja trükkida raamatuid, ega pressida DVD-plaate. Muutunud maailmas on kõigil kolmel osapoolel oma põhjendatud huvid mängus:
- autor – soovib tehtu eest tunnustust ja tasu
- vahendajad – soovivad oma töö ja investeerinute (näiteks plaadifirmad, filmistuudiod) tagajärjel kasumit teenida
- tarbijad – soovivad mugavaimal viisil tarbida
Tehnika areng on kaarte terbijate kätte mänginud ja teinud vahendajate elu keerulisemaks. Kui varem müüdi ligipääsu – kinosaali pilet, CD või DVD – siis nüüd on ligipääs kõigil ja kõigegele. Mis jääb vahendate rolliks ja kuidas nemad raha teenivad? Autorite elu on läinud ka kergemaks, oma loodu levitamine ja kõlapinna saavutamine on kergem. Soundcloud ja YouTube on avatud kõigile.
Vaatame nüüd 6 põhilist ettepanekut, mida teoses käsitletakse:
- moraalne autoriõigus säilib muutumatuna – töö kuulub selle autorile ja keegi teine ei saa tohi väita vastupidist. Selle punkti vastu ei taha vaielda isegi vahendajad.
- mittekommertsiaalne jagamine olgu tasuta – siin lähevas asjad huvitavamaks ja keerulisemaks. Idee on ju üllas ning kes selle vastu ikka oleks, peale vahendajate ja mõnede autorite. Küll aga hammustab see punkt sisse väga valusalt erinevatele raha teenimise viisidele. Kui tohib mittekommertsiaalsel eesmärgil muusikat, filme, raamatuid, õppematerjale ja kõike muud jagada – kuidas autorid ja vahendajad selle eest üldse raha saavad? Tekkida saavad teenused, mis vormilt ja juriidikalt on mittekommertsiaalsed, kuid mille külge on poogitud teenuseid, mille pealt teenitakse.
- Autoriõiguste vananemine 20 aasta jooksul – kõlab väga mõistliku ettepanekuna. Patentide aegumine peaks olema umbkaudu samas suurusjärgus. Autoriõiguste “eluaegne” kaitse, mis hetkel kehtib, on tõepoolest aja jalgu jäänud
- Autoriõiguste registreerimine, kui soovitakse neid kaitsta – ettepanek on kasulik nii autoritele kui tarbijatele. Hetkel on äärmiselt keeruline leida kontakti autoriga, kui soovid tema loomingu kasutamiseks nõusolekut küsida. Protsess on pikk, vaevaline, ka vahendajad (plaadifirmad jt) ei tea täpselt, kellele mingi konkreetse asja autoriõigused kuuluvad
- Juppide tasuta kasutamine – tõenäoliselt mõeldakse näiteks muusika “sämplimist” või saadete/filmide/videote juppide kasutamist oma toodangus. Mõte on tore, mittekommertsiaalsetel alustel ka teostatav, aga näiteks muusika puhul peaks ka sämpli autor uue loominguga seotuks jääma, kui tema sämpli roll selles oluline on.
- DRM keelustamine – Kõiksugu DRM lahendused on tehislikud ja probleemi ümber nurga lahendamiseks. Näiteks DVD kopeerimiskaitse häkiti lahti päris kiiresti, digivideosignaali kopeerimiskaitsest HDCP on võimalik mööda hiilida jne. Kuna paremaid lahendusi pole, üritavad vahendajad selliste piirangutega kopeerimist tõkestada, kuid reaalsuses need ei toimi! Olen nõus, et vähemalt praegusel kujul on need “kaitsed” ebatoimivad.
Üldjoontes on ettepanekud põhjendatavad ja maailm selles suunas liigubki. Küll võib täheldada, et mõned ettepanekud on populistliku alatooniga ning lõpptarbija jaoks liigagi ilusad, autori jaoks veidi liiga koledad. Kogu kirjutisele jätab kehva maigu tema poliitiline taust, alatoon, Piraadipartei. Väljapakutavasse tuleb suhtuda reservatsiooniga, kuna tegu on ka poliitisel tasemel profiidi ja toetajate leidmisega! Tõde on kuskil vahel, nagu alati.
#05 Litsentsidest
Posted at 2:36 am , on March 12, 2015
Üks. Oma väikeettevõttes (alla 10 töötaja) võtsime vastu otsuse võimalusel ja alati kasutada tarkvara, mida tohib legaalselt raha tasumata kasutada (vabavara, avavara, jaosvara jne). Esimene põhjus on enesestmõistetav – saab ilma raha maksmata kasutada legaalset tarkvara. Kuid isegi olulisem oli vajadus litsentside ostmisega ja haldamisega mitte tegeleda. Kümnekonnas arvutis kümnekonna programmi litsentside koguarv tuleb saja ringi. Keegi peaks installitud tarkvara üle arvet pidama, vajadusel aktiveeringuid deaktiveerima, litsentse juurde ostma, uue takvara versiooni jaoks uuendama jne. Vabavara puhul jääb kogu see tegevus ära ning iga arvutikasutaja võib vajaliku tarkvara endale ise installeerida, uuendada jne. Näiteteks: OpenOffice, FileZilla (ftp), IZarc ja 7-Zip, VLC ja veel mitmed spetsiifilisemad programmid. Tööspetsiifikast tulenevalt on hetkel kümnekonna arvuti puhul vaja arvet pidada kõigest umbkaudu 10-20 tarkvaratoote litsentsi üle (Windows, Adobe tooted jms). OS X ja Google oma teenustega on elu kõvasti kergendanud – mõlemad pakuvad kuhjaga tarkvara tasuta.
Kaks. In-Game Purchases ehk kuidas nutiseadmete mängudes raha teenitakse. Lae mäng alla tasuta ja kui oled sõltuvuse lõa otsa sattunud, hakkad erinevate “tuuningute” ja lisavõimaluste eest mängusiseseid pisimakseid tegema. Tegu on üpris uue ilminguga, mis tekkis mõned aastad tagasi. Tarbijad harjusid ära tasuta mänguda ja äppidega nutiseadmetes ja arendajatel tekkis tõsine mure raha teenida. Küll aga mindi selle raha korjamise meetodiga veidi liiale ja tundub, et hetkel on olukord taas normaliseerumas. Kasutajad õpivad ohuga arvestama ja otsivad äppe, mis hiljem pisimakseid ei nõua. Tarkvaratootjal jääb üle müüa äppi väikse tasu eest, jagada tasuta, näidata äpis reklaami ja veel mitmed küsitavad raha teenimise moodused :)
Kolm. Microsofti eridiil Haridusministeeriumiga, mis võimaldas koolidel kasutada MS tarkvara sümboolse tasu eest. “Hea olukord” lõppes mõned aastad tagasi, kui litsentsitasud kerkisid kümnekordseks. Enim levinud MS tarkvara oli haridusasutustel sisuliselt tasuta käes, see vähendas Linuxi ja vabavara kasutamise mõtekust. Nüüd aga ollakse olukorras, kus MS litsentside eest tuleks päris märkimisväärseid summasid välja käia ja võimekust vabavarale üle minna ka pole. Loe MS teema kohta EPL-ist. Kindlasti loe juurde Lauri Võsandi sisukat ülevaadet teemast – “Pisut pikemalt Tallinna koolide Linuxeerimise projektist”, mis räägib ka tasuta tarkvara kasutamise ja juurutamise probleemidest ja kogemustest.